1 Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur, aga ei vaata Iisraeli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!
2 Kuid temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu, vaid tõuseb kurjategijate soo vastu ja nende abi vastu, kes teevad nurjatust.
3 Sest egiptlased on inimesed, aga mitte Jumal, ja nende hobused on liha, aga mitte vaim. Kui Issand sirutab käe, siis komistab aitaja ja langeb aidatav ja nad kõik hukkuvad üheskoos.
4 Sest Issand on mulle öelnud nõnda: Otsekui lõvi või noor lõvi, kes uriseb oma saagi kallal ja kelle vastu on kokku kutsutud karjaste jõuk, ei kohku nende hüüdeist ega lömita nende kisa pärast, nõnda astub alla vägede Issand sõdima Siioni mäel ja künkal.
5 Nagu linnud laotavad oma tiivad laiali, nõnda kaitseb vägede Issand Jeruusalemma, kaitseb ja päästab, säästab ja vabastab.
6 Pöörduge tagasi tema juurde, kellest te olete taganenud nii kaugele, Iisraeli lapsed!
7 Sest sel päeval viskab igaüks ära oma hõbedased ja kuldsed ebajumalad, mis teie käed on teinud teile patuks.
8 Ja Assur langeb, aga mitte mehe mõõga läbi, mitte inimese mõõk ei hävita teda. Ta peab põgenema mõõga eest ja ta noored mehed saavad orjadeks.
9 Tema kalju hääbub hirmu pärast ja ta vürstid ehmuvad võitluslipu ees, ütleb Issand, kellel on tuli Siionis ja põletusahi Jeruusalemmas. |
