1 Issand, sina oled mu Jumal, ma tahan sind ülistada, su nime kiita, sest sa oled teinud imet, su otsused muistsest ajast on õiged ja kindlad.
2 Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles.
3 Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind.
4 Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest; on ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri,
5 otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus vaikib julmade võidulaul.
6 Ja vägede Issand valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega, võõruspeo laagerdatud veiniga, üdirammusate roogadega, pärmi pealt selitatud veiniga.
7 Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid, ja katte, mis katab kõiki paganaid.
8 Ta neelab surma ära igaveseks ajaks. Ja Issand Jumal pühib pisarad kõigilt palgeilt ning kõrvaldab oma rahva teotuse kogu maalt. Jah, Issand on rääkinud!
9 Ja sel päeval öeldakse: 'Vaata, see on meie Jumal, keda me ootasime, et ta meid päästaks. See on Issand, keda me ootasime, hõisakem ja tundkem rõõmu tema päästest,
10 sest Issanda käsi viibib sellel mäel.' Aga Moab tallatakse maha ta omas paigas, otsekui tallataks õlekubu virtsalompi.
11 Ja kui ta selle sees sirutab oma käsi otsekui ujuja ujudes, alandatakse ta suurelisus ikkagi, hoolimata ta käte kunstist.
12 Jah, kindel linn, ta laseb langeda su kaitsvad müürid, alandab, paiskab maha põrmu. |
